Millega mõõta veresuhkrut

Veresuhkrut saab mõõta kahel peamisel viisil: veresuhkru mõõtja (glükomeeter, sõrmeotsaveri) ja glükoosisensor ehk veresuhkru automaatne mõõtja (pidev glükoosimonitooring — CGM). Allpool on lühike võrdlus, veresuhkru mõõtmise sammud ning praktilised valikunipid.

Kiirvõrdlus

• Veresuhkru mõõtja: taskukohane, ühekordsed testribad; hetkemõõtmine annab üksiku väärtuse.
• Glükoosisensor (automaatne): 24/7 jälgimine, trendid ja hoiatused; vähem torkeid; sobib aktiivsele kasutajale ja/või insuliinravil olijale.

Veresuhkru mõõtmine samm‑sammult

1. Mõõtjaga: pese ja kuivata käed → aseta testriba → torka sõrme → tilk ribale → loe tulemus.
2. Glükoosisensoriga: paigalda sensor õlavarrele → ühenda telefoni/pumba rakendusega → jälgi reaalajas näite, trende ja hoiatusi.

Täpsus ja piirangud

• Glükomeeter: laboristandardile lähedane üksikmõõtmine; tulemust mõjutavad riba kvaliteet ja käte puhtus.
• Glükoosisensor: mõõdab kudedevahelist vedelikku; näit võib kiirete muutuste ajal veresuhkrust veidi maha jääda; kahtluse korral kinnita glükomeetriga.

Kulu ja hüvitamine

Veresuhkru mõõtja on soodne, kuid testribade kulu on püsiv. Glükoosisensor on mugavam, kuid kallim; Eestis võib teatud juhtudel (nt alla 19 a, I tüüpi diabeet, pumbaravi) saada kompensatsiooni vastavalt kehtivale korrale. Küsi personaalset juhist oma raviarstilt.

Vajad abi valikul? Linus Medical aitab leida sobiva veresuhkru mõõtja või glükoosisensori ning seadistada veresuhkru automaatse mõõtmise.